Pimedal ajal kannan alati helkurit. Jälgin, et helkur on minuga kaasas ja autojuhile nähtav. Liikluses paistan autojuhtidele paremini silma, kui kannan helkurribadega erksaid riideid või helkurkleebiseid kotil ja jopel. 

Kuigi jalakäijana näen tuledega autot juba kaugelt, näeb autojuht mind ilma helkuri või muu valgusallikata jalakäijat alles 30 meetri kauguselt. Linnas liigub auto 50 km/h, sellisel kiirusel kulub tal näiteks kuiva ilmaga peatumiseks 28 meetrit. Maanteel liigub auto 90 km/h ja seal on peatumine vähemalt kaks korda pikem. Just sellepärast, et autojuht mind kaugelt märkaks, teen end talle märgatavaks.

Korralik helkur on autojuhile nähtav nii kaugelt, et tal on aega sõitu aeglustada ja jalakäijast ohutult mööduda. 

Kui mul mingil põhjusel helkurit ei ole, teen õnnetuse vältimiseks järgmist:  

• kõnnin autode liikumisele vastassuunas;

• hoidun auto lähenedes võimalikult sõidutee äärde;

• võimaluse korral kasutan mobiiltelefoni valgust. 

Vaata videost, kuidas helkur toimib:

Helkur on nagu peegel, mis hakkab särama, kui sellele langeb valgusvihk. Saan seda katsetada näiteks pimedas ruumis taskulambiga helkurit valgustades. 

Kuhu helkur kinnitada? 

Kinnitan helkuri riietele nii, et see on nähtav võimalikult mitmest suunast. Kõige turvalisem on kui kasutan mitut helkurit korraga, näiteks ühte paremal ja teist vasakul küljel.  

Kui helkur on kriibitud või tuhmunud, vahetan selle kindlasti välja. Kõige paremini on autojuhile nähtavad plastmassist valged, kollased ja roosad helkurid. Pean meeles, et mida tumedam on helkur, seda vähem peegeldab see valgust tagasi. 

Vaata ka lastesarja „Märka märki!” enda nähtavaks tegemise teemalist osa: